See hetk

Täna ärkasin hilja (pool üksteist on hilja minu jaoks :) ). Ärgates avastasin end õuest, keset kevadet. Taevas oli sini-sinine, linnud laulsid, tuul puhus värskut ja kohe-kahene sammus vaikselt vaimustunud muie näol, mu sabas. Muidu oli vaikne nagu Palle maailmas. Kiiret polnud kuhugi ja kõik oli hästi. Järgnesid äratundmine: see hetk on päris, see ongi ainus, mis on. Ja rõõm: see on minu elu! Ja tänulikkus, et olen ja kogen. Teadlikumad ilmselt ütleks, et tulin teadvele :)

Nüüd me kohe-kahene tudub mõnusat lõunaund ja mina õmblen pehmut ühele pisikesele eilsele sünnipäevalapsele. Püüan jätkuvalt ärkvel püsida. Aken on pärani lahti, võtan tänuga vastu elujõu, mida päike mu pisikesse töötuppa paistab. Kardin lehvib tuules, õues kohisevad puud ja linnud jätkavad sillerdavat ülistust elule. Heli, mida teevad vahedad käärid, kui nad kangast lõikavad: krssst-krssst-krssst - midagi selles on nii nauditavat, et sees läheb soojaks ja suhu tuleb magus maitse :) Nõel käib läbi kanga ja samm-haaval sünnib uus pehmu. Naudin täna teadlikult iga liigutust, püüan teha laitmatult, aga siiski ilma perfektsionismipaineta. Täna ma ei kahtle, et äkki peaks midagi muud, midagi olulisemat tegema. Täna teen seda, mis juba on minu ees, ja teen seda hästi.