Koidupuna

Hommikul, mil seda nukku õmblema asusin, oli tõusev päike talvise idataeva erepunaseks maalinud. Nii sündiski Koidupuna.

Mõne inimese kõrval tekib tunne, et kaaslane on ära tabanud mingi sügavama tõe elus ja toimetab vaikselt ja rahulikult selle järgi oma elu elada. Kas olete ka midagi säärast kogenud? Koidupuna olemist kõrvalt vaadates tunnen just seda.

Kui järg Koidupuna kleidikanga valimiseni jõudis, leidsin ma meie uue sõbra Jassi Linatoa kingitud juurdelõikusjääkidekotist hommikuse taeva karva erkpunase linase kanga. Sellest sündis üks lihtne varrukateta kleidikene, naturaalvalge puuvillane pits alaserva kaunistamas. Keset talve oleks kleidiväel kindlasti külm hakanud, seepärast võtsin ennast kokku ja kudusin ka mõnusa naturaalvalge maavillase kampsuni. Ma kahtlustan, et see kampsik on mu esimene lõpetatud kudumisprojekt viimase viie aasta jooksul. Jalga sai Koidupuna kuldpruunist nahast saapad.

Koidupuna on 31cm pikk, istub toe najal ja vajadusel liigutab käsi-jalgu, täidetud eestimaise kraasitud lambavillaga. Tal on indigoga toonitud peenvillasest tikkimislõngast silmad, põhjamaiselt hele 100% orgaanilisest sertifitseeritud puuvillast nahk, põsed talvisest kargusest õhetamas. Heledad tihedad peaaegu pepuni ulatuvad juuksed on kohviga toonitud maavillasest lõngast.