reede, 13. mai 2016

Kasvuraskused solo-loomeettevõtjana

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul vahepeal ei olnud üldse isu nukke valmistada. Pärast aastavahetust sain aru, et hoolimata oma headest kavatsustest aasta lõpus tööga endale mitte liiga teha, olin siiski oma piire ületanud. Tagasilöögina ei leidnud ma uuel aastal nukkude loomises enam seda naudingut, millega soovin nukulapsi ellu kutsuda. Teades, et nukk kannab endas jälge olekust, millega ta on loodud, ei tahtnud tahtejõu ja enesedistsipliini najal asju 'lihtsalt valmis teha'. Kedagi asendamas mind ei ole, kellelegi oma asju delegeerida ei saa. Kitsas nišis üksinda toimetamise võlud. Kõik tellimused olid päris pikalt ootel. Elasin seatud tähtaegadest mittekinnipidamist endas päris valusalt läbi ja mõistagi ei aidanud see kuidagi kaasa nauditavaks loominguliseks tööks vajaliku kerguse loomisele. Lükkasin edasi klientidele olukorra selgitamist, lootes, et juba homme saan imeväel korda.

Kui ma lõpuks pea liiva alt välja võtsin, olukorda endale ja teistele tunnistasin, tekkis juba veidi ruumi ja jõudu tegutsemiseks. Sain hakata jõudumööda tegelema ülepingutamise tagajärgede vabastamise, oma tassi täitmisega ja sellise ruumi loomisega, kus nukud saaksid taas kergusega sündida. Taipasin selle puntra (h)arutamise käigus, et osalt just lubaduste ja tähtaegade seadmisega loon endale töötamist takistava raskuse. Et pisut toetada end selles hapras kohas, ei soovinud ma ootavatele ja segaduses nukutellijatele lubada nuku valmimiseks ühtki tähtaega. Siinkohal südamest tänu armsatele klientidele, kelle tellimused sattusid sellele ajale ja kes pidid rahulduma vastusega, et otsin oma kergust ja ühtegi tähtaega lubada ei soovi. Tänan teid kannatlikkuse ja usalduse eest, et oodatud nukud sünnivad parimal võimalikul moel täpselt õigel ajal! Tähtaegade ja lubaduste osas tegelikult veel otsin selgust, et kuidas edaspidi ses osas toimetada, et hundid saaks söönuks ja lambad jääks terveks.



Ma ei tahaks ülearu nutulaulu laulda ja halada. Kirjutan oma kasvuraskustest solo-loomeettevõtjana eeskätt selleks, et oleks rohkem ausust ja ehedust. Virtuaalmaailmas võib kergesti jääda ekslik mulje, et kõik teised elavad ainult kõrghetkedes, sest need on hetked, mida lummavate piltide ja joovastavate sõnumitena edastatakse. Tegelikult on argipäev ja kasvuraskused ka täitsa olemas, vähemalt minul küll :) Ja ka see on okei. Lahe on asja juures see, et kui neist päriselt läbi minna, siis teisele poole jõuab justkui uuestisündinuna, täiesti uute perspektiivide, taju ja arusaamisega, võimalusega lennata  juba täiesti uutes kõrgustes.


Armsad kaas-solo-loomeettevõtjad, kas kõnetab? Kuidas teie oma kasvuraskustest läbi tulete?

2 kommentaari:

  1. Kallis Margit!

    Ma ei ole käsitöölisena küll ettevõtja, see jääb siiski mu huvide raamesse täna, aga emotsioonid, mida oled kirjeldanud, pole päris võõrad mullegi. Hea asi mul on siiani olnud, et tellimusi palju ees pole ja seetõttu olen saanud muid "juppe" nokitseda. Näiteks valmistan villapalle, millest hiljem päid teha. Hetkel seisabki vist ca 25 villapalli ootel :)
    Aga jah, kui tellimus ees ja mingi tähtaeg ka kummitamas (nt lapse sünnipäev), siis peab end kokku võtma. Samas tunnistan, et see nauding, kui teed omas tempos ja oma soovide kohaselt nukku, meeldib mulle ikka oluliselt rohkem. MÕjub teraapiliselt.
    Õnneks selline emotsioon ja tülpimus läheb mingil ajal üle ja edasi lendab töö taas rõõmuga.

    Jõudu ja jaksu Sulle nukumaailmas tegutsemisel! Loodan Sinuga ükspäev silmast silma ka kohtuda.

    Katri

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh jagamast!

      Jaa, enda kokku võtmine kummitava tähtaja pärast on just see miski, mida ma proovin enda ellu mitte valida :) Ma arvan, et kuidagi teistmoodi on kaa võimalik ja ma loodan, et see reaalsus ilmutab ennast mulle peagi ;)

      Kohtumisesoov on nüüd õhku visatud, küllap siis elu korraldab meile selle kuidagi toredasti :)

      Kustuta