laupäev, 10. mai 2014

Miks ma armastan waldorfnukke

Kogu mu sümpaatia waldorfnukkude vastu ei mahtunud nii rohkesõnaliselt, nagu see mul algselt kirja sai, armsasse maikuu Sensa Loomingu leheküljele. Õnneks on mul blogi, kus saan waldorfnukkudele oma armastust väljendada tähemärgipiiranguteta :)



Oma esimesed waldorfnukud, üdini looduslikest materjalidest vanadele Euroopa nukutegemise tehnikatele tuginedes käsitsi valmistatud mängunukud, õmblesin juba pea 20 aastat tagasi nukuringis. Neli aastat tagasi, kui me perre oli sündinud esimene tütar, tuletasin vana oskuse meelde. 



Sestsaadik olen waldorfnukkude lummuses: nende lihtne olek on justkui pehme pai lapse veel ülitundlikele meeltele, nukkude tagasihoidlik ja loomulik ilu on just selline, millega väiksed arenevad olevused ümbritseda soovin.


Nuku lapselikud ja loomutruud kehaproportsioonid võimaldavad lapsel nukuga samastuda ja arendada välja tervislik eakohane kehapilt. 



Tikkides vaid aimamisi tähistatud nukunäod jätavad võimaluse kasutada kujutlusvõimet ning looduslikud materjalid kõnetavad last keeles, mida plastik ja polüester ei tunne.


Olen üleni tänus ja rõõmus, et saan olla osaline nende nukkude saamisloos, kellest igaüks on oma nägu ja tegu ning astub mu töötoast armastusest tulvil südamega välja, et saada kusagil kellegi kalliks.